Teadmusmahuka ühiskonna loomist peetakse kriitiliseks teguriks riikide majanduslikus ja sotsiaalses edus. Kuigi kõrgtehnoloogilistel tööstusharudel on siin keskne roll, jääb sageli tähelepanuta klassikalise majanduse ja traditsioonilise tööstuse innovatsioon ning selle mitmekesised võimalused. On aeg käsitleda innovatsiooni laiemalt ja pöörata rohkem tähelepanu ka organisatsioonilisele innovatsioonile, mis võimaldab traditsioonilistel ettevõtetel integreerida uuendusi inkrementaalselt ja seeläbi kasvatada oma innovatsioonivõimekust.

Mitmed olulised aspektid võivad jääda tähelepanuta, kui fookus on suunatud üksnes uutele tehnoloogiatele. Tegelikkuses on oluline pidev sisemine ja süsteemne areng, mis muudab ettevõtted järjest dünaamilisemaks ning loob baaseeldused uute tehnoloogiate loomiseks ja murranguliseks innovatsiooniks.

Majanduskasv ei põhine vaid uute sektorite loomisel, vaid peamiselt juba olemasolevate sektorite sisemisel muutumisel.

Eesti majandus on juba mõnda aega kogenud pikemat langustrendi. Euroopa rohepööre, ressursside piiratus ja ootused keskkonnasäästlikele toodetele/teenustele on toonud ettevõtetele lisasurve, kujundades ka riigi majanduslikku tulevikku. Lisaks on globaalne digitaliseerumine ja tehisintellekti kasvav mõju sundinud ettevõtteid kiirendama muudatusi ja arendustegevusi, arvestades üldisi ühiskondlikke suundumusi.

Innovatsioonivõimekuse arendamisel rõhutatakse aina enam järjepidevuse ja süsteemsuse kriitilist osatähtsust, mis põhineb organisatsioonide võimel keskkonnas pidevalt ja sihipäraselt kohanduda. Majandusteooriad on aina enam esile tõstnud ka koostöövõimekuse tähtsust, mis tõstab organisatsiooni suutlikkust innovatsiooni rakendada ja rahvusvahelises konkurentsis püsida.

Äritegevuses on pidev võitlus püsimajäämise ja kasvu nimel. Uued tulijad muudavad mängureegleid, nähes vanade tegijate väljakutsetes uusi ärivõimalusi. Innovatsiooni tuum on just uute võimaluste märkamine ja nende ärakasutamine.

On oluline rõhutada, et kõik äritegevuse funktsioonid võivad olla seotud innovatsiooniks vajalike tegevustega. Oslo käsiraamatu (Oslo Manual) järgi käsitletakse innovatsiooni kui uue või märkimisväärselt täiustatud toote või teenuse turule toomist või protsessi kasutusele võtmist.

Innovatsiooni võib klassikaliselt jagada tooteinnovatsiooniks ja äriprotsesside innovatsiooniks.

Tooteinnovatsiooni peamine eesmärk on luua uusi tooteid või teha olulisi parendusi toote omadustes. Parendused ei pruugi olla radikaalsed, need võivad tähendada ka tootele uute funktsioonide lisamist või kasutajamugavuse parandamist. Harva esineb tooteinnovatsioon isolatsioonis; see sisaldab alati ka äriprotsesside uuendusi.

Organisatsiooniline ehk äriprotsesside innovatsioon on seotud otseselt ettevõtte juhtimisega, hõlmates äriplaani ja väärtuspakkumise rakendamist, strateegiliste eesmärkide saavutamist ja konkurentsis püsimist. Siinkohal on oluline märkida, et lihtsalt kulude vähendamine ei vii ettevõtet kasvuni; seega on äriprotsesside innovatsioon kasvu saavutamisel kesksel kohal.

Äriprotsesside innovatsioon hõlmab teadmistesse investeerimist, süvenemist organisatsiooni protsessidesse, käitumismustritesse ja suhetesse. Kuna organisatsioonilised teadmised on enamasti abstraktsed, on nende kaitsmine keerulisem, mistõttu ettevõtted kipuvad äriprotsesside innovatsioonile vähem panustama. Innovatsiooni ulatus võib olla väga lai, alates äriprotsesside järkjärgulisest parendamisest kuni ettevõtte ärimudeli täieliku ümberkujundamiseni.

Ärimudeli muutusi võivad ajendada erinevad tegurid, nagu uued tehnoloogiad, tarbijate ootuste muutumine või regulatiivsed nõuded. Ärimudeli mõistet võib vaadelda kui ettevõtte väärtuspakkumise süsteemset kujundamist. Ettevõtted püüavad järjepidevalt leida viise olemasoleva väärtuspakkumise parendamiseks, uue väärtuse loomiseks või isegi ärimudeli täielikuks ümberkujundamiseks.

Teadusuuringud on toonud välja, et organisatsiooniline innovatsioon annab ettevõttele pikaajalisi eeliseid valdkonna liidrina, samas kui tehnoloogilised uuendused pakuvad enamasti ajutist konkurentsieelist. Ettevõtte kasvule avaldab tooteinnovatsioon positiivset mõju vaid juhul, kui see toetub nii tehnoloogilisele kui ka organisatsioonilisele innovatsioonile.

On oluline meeles pidada, et rutiinsed muudatused või uuendused, samuti tootmistehnoloogia asendamine samaväärsega, ei kvalifitseeru tooteinnovatsiooniks. Samuti ei käsitleta innovatsioonina tootekontseptsioone ega prototüüpe, mis pole veel turule toodud. Innovaatilise tehnoloogia majanduslik väärtus realiseerub alles ärimudeli kaudu, ja sama tehnoloogia võib erinevate ärimudelite puhul anda erineva tulemuse.

Ettevõtted ei tegutse innovatsiooni vallas kunagi isoleeritult; see on kollektiivne ja kumulatiivne protsess, mille käigus ettevõtted suhtlevad nii teiste ettevõtete kui ka erinevate organisatsioonidega. Kuigi teadus- ja arendustegevuse valdkonnas on teadlased ja insenerid asendamatud, on laiemas innovatsiooniliikide käsitluses keskne roll väärtusahelapõhisel koostööl. Erinevalt traditsioonilisest R&D-st liiguvad teadmised ettevõtete vahel, kasutades organisatsiooni töötajaid innovatsiooni loomiseks.

Kokkuvõtteks võib öelda, et organisatsiooniline innovatsioon on tehnoloogiliste uuendustega võrdväärselt oluline. Juhtimisinnovatsiooni eelised, kombineerituna tehnoloogiliste uuendustega, võivad kaaluda üles traditsiooniliste toote- ja protsessiuuenduste eeliseid. Tuleb arvestada, et potentsiaalne uus tehnoloogia ei pruugi sobituda olemasoleva ärimudeliga, see nõuab ettevõtetelt vaatenurga laiendamist, et leida innovaatiline ärimudel, mis loob uuest tehnoloogiast väärtust.

Edukad on need ettevõtted, kes ei väsi uute ideede otsimisest ja on valmis vastu võtma muutusi. Start-up-tüüpi ettevõtete eesmärk on tihti tuua turule midagi täiesti uut, mis võib meie tooteid või teenuseid radikaalselt muuta. See mõtteviis on oluline ka küpsetele, väljakujunenud organisatsioonidele, et kohanduda keskkonna muutustega ning luua jätkuvalt väärtust.

 

Artikkel toetub autori 2019. aastal läbi viidud uuringule klassikalise majanduse, sh tööstuse innovatsioonivõimekusest.